“Kolm värvi: sinine” võitis peaauhinna 1993. a. Veneetsias ja samas valiti ka Juliette Binoche parimaks naisnäitlejaks. Suures osas Euroopa maadest hindasid filmikriitikud selle aasta linateoseks ning ühtlasi lisas see usku meie maailmajao filmi tulevikku.
“Vahel valivad rollid sinu. Ma olen üldiselt väga teadlik sellest, miks ma selle või teise rolli valin. Aga kui pakkujaks on Kieślowski või Kiarostami, kuidas ma saaksin öelda ei?” ütles Juliette Binoche ühes intervjuus. Poeetilisest dokumentalistist mängufilmide suurmeistriks kasvanud poolakas Krzysztof Kieślowski on viimaste aastakümnete Euroopa kino kandev sein. Ta on küll ammu surnud, ja triloogia “Kolm värvi” jäi tema viimaseks tööks, aga vähesed suudavad tõusta tema kõrvale. Tumedat, kuid helget (jah, just nii!) “Sinist” peetakse tema parimaks teoseks. “Kolm värvi” on pühendatud Prantsusmaale, Euroopale. Sinine, punane, valge. Vabadus, võrdsus, vendlus. Suured teemad. Aga Kieślowskil nad kannavad.
Maailmakuulus helilooja ja ta ainus tütar hukkuvad autoõnnetuses. Ainukesena jääb ellu Julie, abikaasa ja ema. Kuidagi peab elu jätkuma, ja kuidagi jätkubki, ehkki kuidas – ei tea. Sinine, kõikjal sinine. Ja muusika, sealhulgas abikaasa Euroopa sõjajärgsele ühtsusele pühendatud lõpetamata teos. Minevik ei kao, olevik on valus ja tulevik on teadmata. Kas valu võib vabastada? Ainus, mis annab lootust, on inimlikkus. Ja inimlikkust on selles filmis palju. “Sinise” proovivõtetel ulatas Binoche Kieślowski’le kaks fotot. “Üks oli udune, teine oli fookuses. Ja talle meeldis see, mis ei olnud fookuses. Ta sai aru, et ma mõistan oma tegelast ja ütles oma poola aktsendiga: “Très bien, you can do it.”
Režissöör: Krzysztof KieślowskiKaamera: Sławomir Idziak
Muusika: Zbigniew Preisner
Osades: Juliette Binoche, Benoît Régent, Emmanuelle Riva, Florence Pernel, Guillaume De Tonquédec, Julie Delpy jt
Film kestab 94 minutit. On prantsuse keeles ingliskeelsete subtiitritega.