Film algab ringkonnakohtus, kus Antoine ja tema naine Miriam koos oma advokaatidega on haaratud kibedasse võitlusse lapse hooldusõiguse pärast. Keegi valetab kohtunikule, kes teeb kiire otsuse, mille tagajärjed on aga kaugeleulatuvad. Kui Antoine hakkab harjutama oma vanemaoskusi poja kasvatamisel – lapse ilmselgeks õuduseks –, muutub „Hooldusõigus“ lausa raskesti jälgitavaks: ahastus, mida noor näitleja Gioria väljendab, on ärevust tekitav ning ekraani jaoks peaaegu liiga toores ja reaalne. Samal ajal hakkab Menochet’ Antoine end paljastama, ja see portree on tuttav igaühele, kes on kunagi kogenud sundmõtteid ja koduvägivalda. Üsna pea saab filmi vaadata veel ainult läbi sõrmede, kui Legrand toob oma draamasse koduse invasiooni aspekte, mis löövad hinge kinni kõigil, kaasa arvatud vaatajal.
Peaaegu talumatult pingeline, kõiki valuvõtteid lubav sõit läbi koduse vägivalla õuduste – „Hooldusõigus“ on pilku ekraanile tõmbav painava reaalsuse ja kõrgemal tasemel kinematograafia sümbioos. Segu saab räige nagu kavatsetudki: liigeseid väänav, südant seisma panev linateos illustreerib koduvägivalda ja sundmõtteid viisil, mis muudab hirmu käegakatsutavaks. Ometi nimetab režissöör oma mõjutajatena ka filme „Hiilgus“ ja „Kramer Krameri vastu“ ning need on ka kergesti äratuntavad. Selline on prantslase Xavier Legrand’i dünaamiline mängufilmidebüüt.
Fionnuala Halligan, peafilmikriitik, Screen Daily
