Millised on värskete õendustundengite esimesed õppetunnid koolipingis ja praktikad päris patsientidega? Milliseid rõõme-muresid, eneseületusi-läbikukkumisi õendustundegeil meiega jagada on? Prantsuse Instituut ja Tervisemuuseum kutsuvad 9. septembril vaatama tõetruud, südamlikku ja muhedat dokumentaali “Iga viimne kui hetk” / “De chaque instant”, mis toob vaatajani selle osa medõdede tööst ja mõtetest, mis patsientide eest tavaliselt peitu jääb. Filmiseanss toimub Muinsuskaitsepäevade raames, mille läbivaks teemaks on tänavu “Peidus pärand”.
- Neljapäeval, 9. septembril kell 18.00 Tervisemuuseumis.
- Kohtade arv linastusele on piiratud. Pileti hind on 3€ ja selle saab soetada Fientast.
- Film linastub prantsuse keeles eestikeelsete subtiitritega.
- Osaleda saab kehtiva COVID-19-tõendiga, mis näitab, et olete vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud või andnud negatiivse testi. Kiirtesti peab olema teostanud tervishoiuteenuse osutaja. Muuseumis kohapeal testimisvõimalust ei ole.
IGA VIIMNE KUI HETK / DE CHAQUE INSTANT
Rež. Nicolas Philibert
Prantsusmaa, 2018
1h45min
Režissööri Nicolas Philibert‘i dokumentaal jälgib värskete prantsuse õendustudengite õpinguid alates nende päris esimestest sammudest ja praktikatest kuni diplomi saamiseni. Vaatajana on tunne, justkui viibiks tudengitega samas ruumis ja avastaks seda põnevat tänuväärset eriala koos nendega. Alguses on õppeprotsessile omast armsat kohmetust ja apsakaid – harjutatakse, kuidas süstalt käes hoida (õppenukkude peal proovides läheb nii mõnigi süstlalöök ka mööda või nõel paindub viltu), kuidas tagada protseduuride steriilsust või kuidas halvatud inimest ühelt toolilt teisele tõsta nii, et ka õbluke medõde endast suurema patsiendi aitamisega hakkama saaks.
Filmi edenedes on kinopublik aga tunnistajaks tudengite arenguvestlustele nende õppejõudude-mentoritega pärast viimast praktikat, mida on läbitud alates psühhiaatriakliinikust lõpetades onkoloogiaosakonnani. Imeline on näha noorte arengut, entusiasmi ja soovi inimesi aidata, ent samal ajal on tegu väga stressirohke, raske ametiga. Lisaks edusammudele elab vaataja kaasa ka noorte õdede raskematele hetkedele, kõhklustele, murdumistele. Praktika jooksul näeb mõni esimest korda lähedalt ka surma, ja loomulikult jätab see oma jälje.
2019. aastal nomineeriti “Iga viimne kui hetk” Prantsuse filmiauhinnale parima dokumentaalfilmi kategoorias.
